...lõpuks olen ma võimeline seisma oma enda kahel jalal, puhastan enda pea kõikidest valudest ja kannatustest mis olid minevikus. See on minu uus algus. Ma ei lase enam igasugustel asjadel ennast maha suruda. Ma lähen edasi. Annan endast kõik. Nii kaua kui ma loodan ja usun, olen ma võmeline tegema kõike mis iial lootnud olen. Loomulikult olen ma ikka haavatav ja mälestused panevad vahel pisarad voolama ning ma olen aru saanud et ma ei saa unustada kõike, sest kui ma seda teeks oleks see viga. Minevik tegi mind selliseks nagu ma olen täna. Järsku olen ma avastanud uue enda, kes ei karda vaadata vastu külmale maailmale naeratades ja avatud südamega. Isegi, kui vahepeal on väga valus. Ma lähen edasi. Lähen alati. Pea püsti. Naeratus näol. Olles mina ise.

Sa vaatad mind ja tekitad tunde nagu oleksin midagi enamat kui lihtsalt tavaline tüdruk. Tunde, et olen eriline. Kõik mis ma olen, oled sina minu inspiratsioon. Sa oled mu tõusev päike. Sa oled koht kuhu soovin joosta, kui kõik valesti on. Sa oled kõik mis mul puudu on. Sa oled kõik mis ma igatsen.
Pilgud. Tead, et need ütlevad nii palju, kuid samas nii vähe. Ma pole kindel mida sinu silmad mulle öelda tahavad, kui nad mind vaatavad, aga ma olen täiesti kindel mida minu omad sulle ütlevad. Kas sa oled selle välja mõelnud? Kas sa üldse oled kunagi selle peale oma aega kulutanud, et selgitada minu pilkude tähendust? Kas sa üldse oled kunagi hoolinud?
Kallis, sa naeratasid mulle. Ühe korra. Kaks ja kolmasgi veel. Ma ei hoolinud sellest. Miks ma oleks pidanud? Sa ei tähendanud mulle midagi. Ma ei näinud sinus miskit erilist. Täpselt samasugune nagu kõik teised. Naeratad nagunii kõigile ühtemoodi, aga ma eksisin. Ma hakkasin sind jälgima. Ei, sa ei naeratanud nii. Isegi oma tüdrukule sa ei kinkinud seda naeratust mida mulle. Sa muutsid sellega midagi. Sa muutsid minu jaoks nii palju. Maailm ei olnud enam samasugune. Ei, see oli täis minu kasvavat armastust sinu vastu. See oli täis minu õnne. Minu väikest üksikut õnne. See oli täis minu unistusi ja fantaasiat.
Aga ma olen aru saanud et nii kiiresti kui need kasvasid ja paisusid, nii kiiresti nad ka purunevad. Aga ma naudin seda hetke. Hetke mil ma tunnen,et olen sinu jaoks eriline ja sosistan vaikselt, et ainult sina kuuleks: Ma armastan sind!



Ants tuletas mulle meelde, et ma pole siia pikka aega midagi kirjutanud.Parandan enda suurt viga. Et siis aga palun, näete nüüd millega ma tegelen bioloogia tunnil, kui õpetaja meelehetlikult üritab selgeks teha, kust, kuidas ja millega lapsed tulevad .
Aga noh mis seal ikka enjoy ;)!