Kuidas kaitsta Eesti keelt

Eestlasele on eesti keel sama oluline, kui kätte võidetud vabadus, sest teatavasti tuli keel meile ametlikult samal ajal kui Vabariik. Eesti keel on meie kõigi ühisvara, kas me peaksime seda kaitsma samamoodi nagu oma riiki või laskma keelel omasoodu minna ehk suhtume sellesse kui lukustatud laekasse või arenemisvõmelisse kultuuri ?
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud, et kes võõraid keeli ei oska, see ei tea midagi ka oma keelest. Me kõik oleme õppinud vähemalt ühte võõrkeelt, järelikult peaksime me teadma miskit ka oma keelest. Enamus meist- eestlastest on õppinud inglise keelt ning räägib poolenisti selles keeles ehk kasutab võõra keelseid fraase ja sõnu oma keele vahele. Eesti kuulsustele meeldib laulda inglise keeles, sest mõte ja sõnad kõlavad paremini. Ajakirjade ja lehtede pealkirjades võib tihti kohata võõrkeelseid sõnu. Poliitikute sõnavaras pole inglise keelsed sõnad samuti harvnähtus. Kõige enam kuuleb võõrkeelseid sõnu aga just noorte seal ja isegi väiksemate laste jutuvadinas võib aeg-ajalt kuulda mõnd inglise keelset fraasi.
Vanemad inimesed räägivad, et Eesti tulevik on noorde kätes, sinna alla kuulub järelikult ka keel ja kultuur. Järelikult peab esmajärjekorras pöörama tähelepanu teismeliste keelekasutusele. Selleks, et noored räägiksid rohkem puhast ja korrektset eesti keelt tuleks teha eesti keele tunnid atraktiivsemaks. Õpilane tavaliselt leiab endale alati muud tegevust, kui õpitav ei tundu olevat põnev. On erinevaid võmalusi muuta tunde õppijatele vastuvõetavamaks. Näiteks, kui noor kuulab eesti keele tunni ajal inglise keelset muusikat, siis miks mitte teha muusikaline paus ja panna plaadimängijasse mõne eesti muusiku plaat, eesti keelsete sõnadega, aga mis samal ajal läheks ka kuulajale peale. Samamoodi võib vaadata tunnis filme. Eesti filme, eesti keeles ja hiljem analüüsida seda eesti keele põhimõtetel. Õpetaja peaks olema õpilasele eeskujuks, aga kui tegu on eesti keele õpetajaga siis mida näitab see, kui ühel hetkel kõlab tema suust puht inglise keelne väljend sorry? Emakeele õpetaja ja samamoodi algklasside õpetaja peaks olema piisavalt tähelepanelik, et mitte kasutada võõrkeelsed väljendeid. Juba sellised pisikesed asjad aitavad kindlasti kaasa meie emakeele säilivusele. Alati polegi vaja astuda suuri samme, vahel piisab ka väikestest.
Maailm muutub, muutub keskkond ja nagu ise võite tähele panna ka keel muutub aja jooksul. Kuid kindlasti ei ole eesti keelel vaja kõrgendatud kaitsetööd, sest omasoodu läheb keel nii või teisiti ja kramplikult kinni hoida sellest ei ole just kõige tulusam. A.H. Tammsaare on öelnud, et kultuuri ei ole võimalik üle võtta. Võõrsilt võib ainult ergutust saada, aga rahvas peab oma kultruuri ise looma. Käib ju teatavasti kultuuri alla ka keel.

Suvekohtumised ja truudus.

Rannaliiv, päike, meri , peod ja uued tutvused- need on põhilised suve komponendid. Noored kohtuvad omavahel sageli rannas ja pidudel ning tihti on nii, et suviti tuntakse ennast kuidagi eriti vabalt, ka kõige arglikumast neiust või noormehest võib saada üks parimaid suhtluskaaslasi ning heal või siis mõne jaoks halval juhul ka kiire südamevallutaja. Kuid kas suvekohtumised ja truudus käivad alati käsikäes?
Kooliaja kõige pikemal vaheajal on kõigil palju vabadust. Noortele tähendab vabadus seda, et pole koolikohustust. Ei pea istuma nelja seina vahel ning see avab ukse uutele tutvustele. Päikeselistel päevadel võetakse suund randa kus on mõnus käia koos oma kambaga. Kui aga rannas juhtub päikest kummardama mõni ilus, pruun ja lõbus neiu või siis paar kena kutti jalutavad juhuslikult mööda, pole mingi probleem kutsuda neid kas võrguplatsile või jalkaväljakule. Põhjuseid selleks on mitmeid näiteks saab nende abil täita puuduva koha mängijate seas ja paratamatult saab nendega igasugustel toredatel teemadel vestelda ning paljud võivad avastada mõnes sellises juhuslikus inimeses oma hingesugulase igasmõttes ja miks mitte ka lihtsalt selleks, et kampa suuremaks muuta, sest nagu vanarahvas juba põlistel aegadel ütles: mida rohkem, seda uhkem! Sellistel mõnusatel päevadel võib jääda silma mõni vastassoo esindaja silma, olgu siis omal kindel partner juba olemas või mitte. Noortel on ikka kombeks minna õhtul kuhugi peole, kus on kõige parem ning samas ka lihtsaim viis leida omale mõni lõbus, ilus ja tore (jutu)kaaslane või kohata juhuslikult seda sama ilusat neidu või kutti rannast. Ühel peo õhtul võib juttu jätkuda hommikuni, tähelepanemata kuidas aeg küll nii kiirelt lendas. Kiiruga vahetatakse numbrid ja MSNid ning jäetakse teineteisega hüvasti, siiralt ja mõtlemata tulevad ikka huultelt sõnad me näeme veel, ma luban. Minnakse koju puhkama, oma poiss-sõbra/tüdruksõbraga välja või tehakse midagi sõpradega, tavaliset unustatakse eelmise päeva inimene kiiresti ära ning ka number jääb kuhugi telefoni sügavasse mällu või vajutatakse kiiresti ja ilma kahetsuseta delete nuppu mäletamata varahommikusi sõnu.
Juhul kui inimesel on oma partner olemas jääb ideaalis eelmine öö võõra kaaslasega vaid pisikeseks seikluseks, kus truudus ja armastus oma mängu ei mänginud. Kuid kuna on inimesed erinevad, siis on ka nende arvamused ja tunded erinevad. Mõnel inimesel võib võõra kaaslasega tekkita enneolematult tugev side, sel juhul on tagajärg ettearvatav- oma kindla ja arvatavasti kauaaegse partneriga jäetakse südames hüvasti ning avatakse uks võõrale inimesele. Sellekohta saab öelda vaid seda, et kui kaks pea võõrast inimest otsustavad üksteisele oma südame avada, peab selles suhtes olema ka truudus. Nii palju, kui on inimesi on arvamusi ja tundeid. Iial ei saa keegi öelda kas erinevate inimeste (suve)kohtumised ja truudus käivad kokku või mitte. Kõik oleneb inimestest ja olukorrast. Tõeline armastus ei küsi ju aega ja kohta ning truudus võib minna ja tulla.

Kas meedia on kontrollitav?

Paljud ajalehed ja ajakirjad on saanud endale nimeks kollane ajakirjandus. Põhjus on lihtne: enamus seal kirjutatust on kas üle liialdatud või siis algelise reporteri fantaasia vili. Inimesed saavad aina rohkem aru sellest ning soetavad vähem või ei osta enam üldse sellised väljaandeid. Kas seda mida kollane ajakirjandus rahvamassidesse viskab on võimalik kuidagi kontrollida?
Ideaalis võiks olla nii, et artikkleid saab kirjutada inimene, kes on õppinud seda ametit, teab millest kirjutab ning eeskätt paneb paberile kirja vaid tõesed ja kontrollitud sündmused. Ka meedia maine oleks siis palju kõrgemalt hinnatud, kui see praegu reaalsuses on. Hetkel on meie meedia olukord üsna kehv. Suvalised inimesed marsivad ajakirjanduse kontorisse ja paluvad tööd ajakirjanduses, endal teadmised sellest valdkonnast üsna kesised kui mitte täitsa nulli lähedased. Tahtmine minna ajakirjandusse tööle ning seal millestki kirjutada on vaid sellepärast, et raha saada. Kõige tavalisemal juhul on nende artikklite sündmused vaevu kontrollitud, sest põhiline on neile, et jutt õigeaegselt juhataja meilile potsataks. Pole võimatu,et artikkli teema millest kirjutama hakatakse on kuuldud külanaiste käest, kus teatavasti on jutt suurem ja uhkem, kui tegu seda päriselt oli. Kui ajalehe toimetaja peaks tegema vea ja võtab tööle eelnevalt kirjeldatud inimese, siis veel suurema vea teeb ta sellega et ei kontrolli, mis ta meili potsatab. Iga pealkiri mis paistab põnev, ei pruugi sisult just kõige ustavam ja parem olla. Selle kõige all ei kannata ainult juhataja või artikkli kirjutaja vaid kogu meeskond. Kogu kirjastus.
Niisiis meediat on võimalik kontrolllida, aga seda ei saa paraku teha keegi teine, kui ajakirja/ajalehe toimetajad. Nad peaksid suhtuma tõsisemalt sellesse kes artikkleid kirjutab ning kuidas inimesed oma tööd teevad. Pole paha kontrollida autori käest, kust ja kuidas materjal saadud on. Oma artikkel tuleks meeldias kirjutada faktide põhjal mitte arvamuse või fantaasiaga. Muidugi on erandiks näiteks arvamusrubriik, kui ongi antud inimestele võimalus avaldada oma arvamust, kuid ka see pole mõeldud väljamõeldiste jaoks.