...lõpuks olen ma võimeline seisma oma enda kahel jalal, puhastan enda pea kõikidest valudest ja kannatustest mis olid minevikus. See on minu uus algus. Ma ei lase enam igasugustel asjadel ennast maha suruda. Ma lähen edasi. Annan endast kõik. Nii kaua kui ma loodan ja usun, olen ma võmeline tegema kõike mis iial lootnud olen. Loomulikult olen ma ikka haavatav ja mälestused panevad vahel pisarad voolama ning ma olen aru saanud et ma ei saa unustada kõike, sest kui ma seda teeks oleks see viga. Minevik tegi mind selliseks nagu ma olen täna. Järsku olen ma avastanud uue enda, kes ei karda vaadata vastu külmale maailmale naeratades ja avatud südamega. Isegi, kui vahepeal on väga valus. Ma lähen edasi. Lähen alati. Pea püsti. Naeratus näol. Olles mina ise.