Kuidas kaitsta Eesti keelt

Eestlasele on eesti keel sama oluline, kui kätte võidetud vabadus, sest teatavasti tuli keel meile ametlikult samal ajal kui Vabariik. Eesti keel on meie kõigi ühisvara, kas me peaksime seda kaitsma samamoodi nagu oma riiki või laskma keelel omasoodu minna ehk suhtume sellesse kui lukustatud laekasse või arenemisvõmelisse kultuuri ?
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud, et kes võõraid keeli ei oska, see ei tea midagi ka oma keelest. Me kõik oleme õppinud vähemalt ühte võõrkeelt, järelikult peaksime me teadma miskit ka oma keelest. Enamus meist- eestlastest on õppinud inglise keelt ning räägib poolenisti selles keeles ehk kasutab võõra keelseid fraase ja sõnu oma keele vahele. Eesti kuulsustele meeldib laulda inglise keeles, sest mõte ja sõnad kõlavad paremini. Ajakirjade ja lehtede pealkirjades võib tihti kohata võõrkeelseid sõnu. Poliitikute sõnavaras pole inglise keelsed sõnad samuti harvnähtus. Kõige enam kuuleb võõrkeelseid sõnu aga just noorte seal ja isegi väiksemate laste jutuvadinas võib aeg-ajalt kuulda mõnd inglise keelset fraasi.
Vanemad inimesed räägivad, et Eesti tulevik on noorde kätes, sinna alla kuulub järelikult ka keel ja kultuur. Järelikult peab esmajärjekorras pöörama tähelepanu teismeliste keelekasutusele. Selleks, et noored räägiksid rohkem puhast ja korrektset eesti keelt tuleks teha eesti keele tunnid atraktiivsemaks. Õpilane tavaliselt leiab endale alati muud tegevust, kui õpitav ei tundu olevat põnev. On erinevaid võmalusi muuta tunde õppijatele vastuvõetavamaks. Näiteks, kui noor kuulab eesti keele tunni ajal inglise keelset muusikat, siis miks mitte teha muusikaline paus ja panna plaadimängijasse mõne eesti muusiku plaat, eesti keelsete sõnadega, aga mis samal ajal läheks ka kuulajale peale. Samamoodi võib vaadata tunnis filme. Eesti filme, eesti keeles ja hiljem analüüsida seda eesti keele põhimõtetel. Õpetaja peaks olema õpilasele eeskujuks, aga kui tegu on eesti keele õpetajaga siis mida näitab see, kui ühel hetkel kõlab tema suust puht inglise keelne väljend sorry? Emakeele õpetaja ja samamoodi algklasside õpetaja peaks olema piisavalt tähelepanelik, et mitte kasutada võõrkeelsed väljendeid. Juba sellised pisikesed asjad aitavad kindlasti kaasa meie emakeele säilivusele. Alati polegi vaja astuda suuri samme, vahel piisab ka väikestest.
Maailm muutub, muutub keskkond ja nagu ise võite tähele panna ka keel muutub aja jooksul. Kuid kindlasti ei ole eesti keelel vaja kõrgendatud kaitsetööd, sest omasoodu läheb keel nii või teisiti ja kramplikult kinni hoida sellest ei ole just kõige tulusam. A.H. Tammsaare on öelnud, et kultuuri ei ole võimalik üle võtta. Võõrsilt võib ainult ergutust saada, aga rahvas peab oma kultruuri ise looma. Käib ju teatavasti kultuuri alla ka keel.

Suvekohtumised ja truudus.

Rannaliiv, päike, meri , peod ja uued tutvused- need on põhilised suve komponendid. Noored kohtuvad omavahel sageli rannas ja pidudel ning tihti on nii, et suviti tuntakse ennast kuidagi eriti vabalt, ka kõige arglikumast neiust või noormehest võib saada üks parimaid suhtluskaaslasi ning heal või siis mõne jaoks halval juhul ka kiire südamevallutaja. Kuid kas suvekohtumised ja truudus käivad alati käsikäes?
Kooliaja kõige pikemal vaheajal on kõigil palju vabadust. Noortele tähendab vabadus seda, et pole koolikohustust. Ei pea istuma nelja seina vahel ning see avab ukse uutele tutvustele. Päikeselistel päevadel võetakse suund randa kus on mõnus käia koos oma kambaga. Kui aga rannas juhtub päikest kummardama mõni ilus, pruun ja lõbus neiu või siis paar kena kutti jalutavad juhuslikult mööda, pole mingi probleem kutsuda neid kas võrguplatsile või jalkaväljakule. Põhjuseid selleks on mitmeid näiteks saab nende abil täita puuduva koha mängijate seas ja paratamatult saab nendega igasugustel toredatel teemadel vestelda ning paljud võivad avastada mõnes sellises juhuslikus inimeses oma hingesugulase igasmõttes ja miks mitte ka lihtsalt selleks, et kampa suuremaks muuta, sest nagu vanarahvas juba põlistel aegadel ütles: mida rohkem, seda uhkem! Sellistel mõnusatel päevadel võib jääda silma mõni vastassoo esindaja silma, olgu siis omal kindel partner juba olemas või mitte. Noortel on ikka kombeks minna õhtul kuhugi peole, kus on kõige parem ning samas ka lihtsaim viis leida omale mõni lõbus, ilus ja tore (jutu)kaaslane või kohata juhuslikult seda sama ilusat neidu või kutti rannast. Ühel peo õhtul võib juttu jätkuda hommikuni, tähelepanemata kuidas aeg küll nii kiirelt lendas. Kiiruga vahetatakse numbrid ja MSNid ning jäetakse teineteisega hüvasti, siiralt ja mõtlemata tulevad ikka huultelt sõnad me näeme veel, ma luban. Minnakse koju puhkama, oma poiss-sõbra/tüdruksõbraga välja või tehakse midagi sõpradega, tavaliset unustatakse eelmise päeva inimene kiiresti ära ning ka number jääb kuhugi telefoni sügavasse mällu või vajutatakse kiiresti ja ilma kahetsuseta delete nuppu mäletamata varahommikusi sõnu.
Juhul kui inimesel on oma partner olemas jääb ideaalis eelmine öö võõra kaaslasega vaid pisikeseks seikluseks, kus truudus ja armastus oma mängu ei mänginud. Kuid kuna on inimesed erinevad, siis on ka nende arvamused ja tunded erinevad. Mõnel inimesel võib võõra kaaslasega tekkita enneolematult tugev side, sel juhul on tagajärg ettearvatav- oma kindla ja arvatavasti kauaaegse partneriga jäetakse südames hüvasti ning avatakse uks võõrale inimesele. Sellekohta saab öelda vaid seda, et kui kaks pea võõrast inimest otsustavad üksteisele oma südame avada, peab selles suhtes olema ka truudus. Nii palju, kui on inimesi on arvamusi ja tundeid. Iial ei saa keegi öelda kas erinevate inimeste (suve)kohtumised ja truudus käivad kokku või mitte. Kõik oleneb inimestest ja olukorrast. Tõeline armastus ei küsi ju aega ja kohta ning truudus võib minna ja tulla.

Kas meedia on kontrollitav?

Paljud ajalehed ja ajakirjad on saanud endale nimeks kollane ajakirjandus. Põhjus on lihtne: enamus seal kirjutatust on kas üle liialdatud või siis algelise reporteri fantaasia vili. Inimesed saavad aina rohkem aru sellest ning soetavad vähem või ei osta enam üldse sellised väljaandeid. Kas seda mida kollane ajakirjandus rahvamassidesse viskab on võimalik kuidagi kontrollida?
Ideaalis võiks olla nii, et artikkleid saab kirjutada inimene, kes on õppinud seda ametit, teab millest kirjutab ning eeskätt paneb paberile kirja vaid tõesed ja kontrollitud sündmused. Ka meedia maine oleks siis palju kõrgemalt hinnatud, kui see praegu reaalsuses on. Hetkel on meie meedia olukord üsna kehv. Suvalised inimesed marsivad ajakirjanduse kontorisse ja paluvad tööd ajakirjanduses, endal teadmised sellest valdkonnast üsna kesised kui mitte täitsa nulli lähedased. Tahtmine minna ajakirjandusse tööle ning seal millestki kirjutada on vaid sellepärast, et raha saada. Kõige tavalisemal juhul on nende artikklite sündmused vaevu kontrollitud, sest põhiline on neile, et jutt õigeaegselt juhataja meilile potsataks. Pole võimatu,et artikkli teema millest kirjutama hakatakse on kuuldud külanaiste käest, kus teatavasti on jutt suurem ja uhkem, kui tegu seda päriselt oli. Kui ajalehe toimetaja peaks tegema vea ja võtab tööle eelnevalt kirjeldatud inimese, siis veel suurema vea teeb ta sellega et ei kontrolli, mis ta meili potsatab. Iga pealkiri mis paistab põnev, ei pruugi sisult just kõige ustavam ja parem olla. Selle kõige all ei kannata ainult juhataja või artikkli kirjutaja vaid kogu meeskond. Kogu kirjastus.
Niisiis meediat on võimalik kontrolllida, aga seda ei saa paraku teha keegi teine, kui ajakirja/ajalehe toimetajad. Nad peaksid suhtuma tõsisemalt sellesse kes artikkleid kirjutab ning kuidas inimesed oma tööd teevad. Pole paha kontrollida autori käest, kust ja kuidas materjal saadud on. Oma artikkel tuleks meeldias kirjutada faktide põhjal mitte arvamuse või fantaasiaga. Muidugi on erandiks näiteks arvamusrubriik, kui ongi antud inimestele võimalus avaldada oma arvamust, kuid ka see pole mõeldud väljamõeldiste jaoks.

...lõpuks olen ma võimeline seisma oma enda kahel jalal, puhastan enda pea kõikidest valudest ja kannatustest mis olid minevikus. See on minu uus algus. Ma ei lase enam igasugustel asjadel ennast maha suruda. Ma lähen edasi. Annan endast kõik. Nii kaua kui ma loodan ja usun, olen ma võmeline tegema kõike mis iial lootnud olen. Loomulikult olen ma ikka haavatav ja mälestused panevad vahel pisarad voolama ning ma olen aru saanud et ma ei saa unustada kõike, sest kui ma seda teeks oleks see viga. Minevik tegi mind selliseks nagu ma olen täna. Järsku olen ma avastanud uue enda, kes ei karda vaadata vastu külmale maailmale naeratades ja avatud südamega. Isegi, kui vahepeal on väga valus. Ma lähen edasi. Lähen alati. Pea püsti. Naeratus näol. Olles mina ise.

Sa vaatad mind ja tekitad tunde nagu oleksin midagi enamat kui lihtsalt tavaline tüdruk. Tunde, et olen eriline. Kõik mis ma olen, oled sina minu inspiratsioon. Sa oled mu tõusev päike. Sa oled koht kuhu soovin joosta, kui kõik valesti on. Sa oled kõik mis mul puudu on. Sa oled kõik mis ma igatsen.
Pilgud. Tead, et need ütlevad nii palju, kuid samas nii vähe. Ma pole kindel mida sinu silmad mulle öelda tahavad, kui nad mind vaatavad, aga ma olen täiesti kindel mida minu omad sulle ütlevad. Kas sa oled selle välja mõelnud? Kas sa üldse oled kunagi selle peale oma aega kulutanud, et selgitada minu pilkude tähendust? Kas sa üldse oled kunagi hoolinud?
Kallis, sa naeratasid mulle. Ühe korra. Kaks ja kolmasgi veel. Ma ei hoolinud sellest. Miks ma oleks pidanud? Sa ei tähendanud mulle midagi. Ma ei näinud sinus miskit erilist. Täpselt samasugune nagu kõik teised. Naeratad nagunii kõigile ühtemoodi, aga ma eksisin. Ma hakkasin sind jälgima. Ei, sa ei naeratanud nii. Isegi oma tüdrukule sa ei kinkinud seda naeratust mida mulle. Sa muutsid sellega midagi. Sa muutsid minu jaoks nii palju. Maailm ei olnud enam samasugune. Ei, see oli täis minu kasvavat armastust sinu vastu. See oli täis minu õnne. Minu väikest üksikut õnne. See oli täis minu unistusi ja fantaasiat.
Aga ma olen aru saanud et nii kiiresti kui need kasvasid ja paisusid, nii kiiresti nad ka purunevad. Aga ma naudin seda hetke. Hetke mil ma tunnen,et olen sinu jaoks eriline ja sosistan vaikselt, et ainult sina kuuleks: Ma armastan sind!



Ants tuletas mulle meelde, et ma pole siia pikka aega midagi kirjutanud.Parandan enda suurt viga. Et siis aga palun, näete nüüd millega ma tegelen bioloogia tunnil, kui õpetaja meelehetlikult üritab selgeks teha, kust, kuidas ja millega lapsed tulevad .
Aga noh mis seal ikka enjoy ;)!

Olen tüdruk, kes kord armastas ja hoolis kõikidest ja kõigest. Kartsin inimesi kes vihkavad. Ei saanud aru milleks sellist käitumist vaja on. Ma armastasin naerda. Ma armastasin oma naeru, sest see tõi teiste nägudesse naerunäo, see tõi inimestesse rõõmu. Mu silmad särasid õnnest, armastusest, rõõmust ja tänulikkusest. Uskusin armastusse, ilusse, puhtusesse, uskusin inglitesse ja haldjatesse. Oma lapsikusega isegi jõuluvana, päkapikke, uskusin et on võimalik nõiduda kõrvitsaid tõldadeks, hiiri hobusteks, madalust suurejoonelisuseks ja mitte miskit kõigeks. Nüüd aga, nüüd ma ei armasta. Ma vihkan armastust. Ma ei hooli enam kõikidest. Vähesed, väga vähesed on mu südames järel. Harva võib mu näol näha naeratust. Ma olen liiga palju haiget saanud. Liiga palju pisaraid valanud. Liiga palju petetud. Ma tean mis tähendab nutta südamest. Ma tean mis on südamevalu. Nüüd ma tean. Mul puudub usk inimestesse, armastusse, puhtusesse ja ilusse. Puudub usk inglitesse ja eelkõige endasse. Olen nüüd tüdruk, kellel on soovid ja unistused, mis iial tõeks ei saa. Tüdruk, kes tahab uuesti olla õnnelik ja unustada pisarad ja valu, mis teie talle tõite. Olen tüdruk, kes ei tea enam elu mõtet. Olen tüdruk, kes armastab vihma, pimedust ja üksindust, sest ainult nii ma veel oskangi olla. Mul on valus ja mind ei huvita, et te teate. Ma nutan ja mind ei huvita, et näete. Ma karjun ja mind ei huvita, et kuulete. Just sellel hetkel, hetkel, kui jõulukellad lõid ting-tong, ting-tong ja sadas maha kõige puhtam, valgem ja ilusam lumi mida mu silmad iial näinud on, just sellel hetkel purunes mu süda saja miljoniks killuks ja ma tundsin seda. Hetkeks lõi südamess kõige suurem valu mida iial tundnud olen, aga ma teadsin, et nüüd saan olla õnnelik, saan seda mida nii väga olen tahtnud. Veri mis üle mu käte jooksis kõditas õrnalt. Tundsin enda nöol külma lund mis tasapisi muutus veeks. Nägin kuidas valge lume värvusega segunes aeglaselt punane. Nüüd on minu kord olla õnnelik ! Sulgesin silmad ja teadsin nad saavad sellest üle. Nad unustavad mu, kuid mina ei unusta neid iial. Iial.IIAL...


Lõpp. The end. Finito.

Böö. Kes aru ei saanud ei pidanudki saama.



Ilusaid ja valgeid jõule ka teile kõigile !


I (L) U.



Ciao!

Seal mererannal, tol päeval, ei teadnud ma, et nüüd ongi see päev mil Sa lähed. Ja jätad minu. Igaveseks. Mis sellest, et kunagi lubasid mulle, et ei lähe iial mu juurest. Et oleme koos igavesti ja alati. Tean, et südame kaugeimas sopis olen Sinu jaoks alati olemas. Sinu lihtne, eriline, väike tüdruk.
/.../
Lained löövad loksudes vastu kivist randa. Seal me siis oleme. Käed põimitud. Üks pisar...teine ja kolmasgi. Sa lased aeglaselt mu käest lahti. Vaatad mulle viimast korda sügavale silma sisse ja lähed. Sa lihtsalt läksid ja jätsid mu üksi. Sa isegi ei vaadanud tagasi. See oligi see, mis murdis mu südame. Sina olid see, kes murdis mu südame.

Aastast 2007. (Originaal.)