Hüvasti.

Olin ainuke inimene rannas. No jah, kes ikka sellise ilmaga randa tuleb? Inimsed ei tule tormiga isegi mitte sunniviisiliselt välja. Vihma sajab nagu oavarrest ja lained on ülepea. Väljas on pime. Täpselt selline nagu on ilm täna öösel on tunne minu sees. Ma ei saa siiani aru, miks kurat Sa läksid? Miks mu jätsid? Ilma igasuguse märguandeta, ilma hüvastijätuta lahkusid mu elust. Mis Sind siit nii kaugele eemale tõmbas? Sul oli ju kõik olemas. Pere. Kodu. Sõbrad. Armastus. Armastus, Sinu jaoks kõige olulisem asi siin maises ilmas. Kas Sa ei armastanud mind? Kas sa ei korrutanud mulle päevast päeva kui kallis ma sulle olen, et me kuulume kokku. Sina ja mina võrdub meie. Ma ei saa nii, kallis. Nii palju vastuseta küsimusi. Ma ei tea, kuidas saan Sinuta edasi elada. Sa olid mulle kõik. Sa tead seda . Ma armastan Sind. Igavesti. Oh, need lained. Need tõmbavad mind enda poole. Vihm sulatab mind. Pimedus neelab mind. Kõnnin. Aeglaselt. Merre. Naudin igat hetke. Palun meeleheitlikult üleloomulikult jõult, et laine mind kaasa võtaks, et see viiks mind sinna sügavustesse, kuhu enamus iial minna ei saa. Vii mind sinna igaveseks ja just nagu keegi kuuleks tuleb laine. Ei ma ei tunne midagi. Ei kahetsust, hirmu ega valu. Ei. Vaatan üles korraks vaid, kuid siis tuleb vesi mu silmadesse. Ma ei püüa end päästa. Milleks? Kelle jaoks? Minul pole pere, minul pole sõpru, minul olid ainult Sina. Silmad kipitavad pigistan need kinni. Viimast korda. Huultelt tuleb hääletu hüüe "hüvasti!"