Sulle kallis Tundmatu.

Viis päeva nädalas, kuus tundi päevas näen ma Sind, kallis Tundmatu. Kuid mõtlen ma Sinust kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Selle kuu aja jooksul pole Sa kordagi lahkunud minu mõtetest. Sinu sügavsinised silmad tekitavad minus erilise tunde ja minu jaoks pole vahet kas Sa vaatad kedagi teist või vaatad otse minu silmade sisse. Sinule ja ainult Sinule mõeldes tunnen, kuidas tuhanded liblikad minu kõhus ellu ärkavad. Nad lendavad seal läbisegi tiirutades nagu poleks nad pikka aega saanud oma kuldselt säravaid tiibu sirutada. Ja mina tunnen ennast jälle nii õnnelikuna. Tunnen ennast nagu väike tüdruk, kes esimsel soojal suvehommikul välja ruttab ning esimest liblikat kätte püüab saada, kuid paraku see ei õnnestu. Muutun kurvaks, sest ma tean, samamoodi nagu väike tiivuline putukas lendab eest ära väikesel plikatirtsul, lähed Sina kaugemale minust. Kuid sina kallis Tundmatu, jääd neid tuhandeid liblikaid mu sees ikka ja jälle ringi lennutama. Ja imepisike lootusekiir minu sees sosistab tasa "Kunagi...kunagi saan ma Sind tundma". Ja see uskumine paneb mind ikka ja jälle tundma ennast õnnelikuna.