Tänavakoer.

Kõnnin inimtühjal tänaval. Jään seisatama nurgal. Tunnen, kuidas pisar aeglaselt veereb üle põse. Pühin selle kiiruga ära. Ma ei taha, et maailm näeks mu valu. Ei taha, et inimesed näeks mu pisaraid. Libistan end seal samas mööda maja äärt maha ja jään sinna. Vaatan maha, panen hetkeks silmad kinni ja vaatan siis üles. Tume tume taevas kõrgub mu kohal. Vaid üks mõte peas, kas see taevas nüüd langeb mulle sülle nagu kõik mu probleemid ?! Ei sealt sajab mulle pähe hoopis vihm. Paduvihm. Istun seal maas nagu maha jäetud koer. Ka tunne mu seeski on täpselt selline. Täpselt nagu tänavakoer. Ainult, et nemad on vabad, erinevalt minust. Mind kummitavad mured ja masendus. Kurb tuju, pisarad ja nagu kirss tordil meeletu igatsus. Inimesed ma ju näen, et te vahite mind . Ma ju näen. Tahaks karjuda, nutta, mida iganes. Tahaks saada lahti sellest tundest mida tunnen. Ma ei tea kaua ma seal tänavanurga peal istusin. Ma ei tea mitu liitrit vihma mulle pähe sadas ja mind ie huvitagi. Vaikselt tõusin sealt. Ajasin lõua püsti ja tegin pähe näo, et ma olen kõige õnelikum inimene siis kuradi maailmas. Ei ma ei jätkand oma teed, vaid austasin uuega. Uue suunaga. Ja uue sihiga.